Karskusselts Valgus oli võtnud sihiks teha Pärnumaa laulupidu teoks juba 1897.aasta suvel ning kutsunud kaasa lööma ENDLA seltsi ja Tõstamaa ja karskusseltsi LAINE. Koostööst ei saanud siiski asja ning laulupidu jäi ara. Erimeelsuste tõttu jäi ära ka 1899.a suvele kavandatud laulupidu ning edasi otsustasid nii Endla kui Valgus asuda omal käel laulupidu ette valmistama. Mõlemad taotlesid luba laulupeo läbiviimiseks 1900.a. suvelKreisülem keeldus järsult toetamast Endla taotlust, põhjuseks Endla peol puudub kõrgem eesmärk. Valguse auliikmena toetas ta aga isiklikult just selle lauluseltsi taotlust ning saavutaski kubernerilt loa pidada Pärnus laulupidu 10. ja 11. juunil 1900. "Kõrgema eesmärgina" pühendati pidustus tsaarivalitsusele tänuks viinamonopoli sisseseadmise eest.
10.juunil astusid kuulajate ette 24 meeskoori, 32, segakoori ja 76 pasunakoori kokku 897 osavõtjaga. Põllumeeste Seltsi aeda kogunes tuhandeid kuulajaid, laulupeo patroonina ütles avasõnad Pärnu linnapea O.A. Brackmann. Sellele järgnenud peokõnes lausus ülepreester M. Suigusaar tolle aja kohta tähelepanuväärsed sõnad: "Nende 30 aastaga, mis esimesest laulupeost on möödunud, on meie elu sedavõrd edenenud, et saksa mõju ja vaim on oma endise suure tähtsuse ja mõju meie rahva kohta kaotanud ning asemele on asutunud järk-järgult tugevam naaber venelane. Tulevad meelde ühe mulgi sõnad 30 aasta eest: Eesti rahvas on nagu väike hiir kahe suure ja tugeva kassi vahel, keda mõlemad omale püüavad näis, kumb ta omale saab? Aga need sõnad ei ole täide läinud. See väike hiirekene elab veel täna ja on jõudsasti kasvanud."
Laulupeo esimese päeval olid kavas vaimulikud laulud ja orkestripalad, koore juhatas A. Läte ning orkestrite üldjuhiks oli D.O. Virkhaus. Õhtul andsid etendusi Valguse ja Endla seltside näitetrupid. Eriline elevus valitses linnas teisel laulupeo päeval. Kell 15.30 hakkas esinejate rongkäik marsihelide saatel peopaiga poole liikuma ning seda saatis tohutu rahvahulk. See oli Pärnumaa eestlaskonna esimene jõuline eneseavaldus ja esimest korda sammusid Pärnumaa lauljad ühises kolonnis. Ligikaudu 10 tuhat kuulajat võtsid ilmaliku kontserdi vastu järjest kasvava vaimustusega, paljud palad tulid kordamisele. "Ei saa mitte vaiki olla" laulsid segakoorid täiel rinnal seda M. Härma laulu, mis aegade pidevas muutumises on jäänud deviisina Pärnu laulupidude repertuaari.
Nagu tollal tavaks, toimus laulupeo käigus kooride ja orkestrite võistulaulmine mängimine. Pillikooridest võitsid peaauhinna 25 rubla Tarwastu pillimehed, Valguse pillikoor (juh. H. Kask) sai hõbedast taktikepi ja 10 rubla, Laiksaare pasunamehed (juh. G.Pärna) eebenipuust taktikepi ja 5 rubla. Segakooridest läksid esimesed auhinnad kaugemale, Sindi vabriku segakoor (juh.K.KIaassen) võitis eebenipuust taktikepi ja 5 rubla. Meeskooride auhinnad viidi Vastseliinasse, Tartusse ja Lihulasse. Esimesest laulupeost alates pea kõikide suuremate laulupidude osaliseks olnud D.O.Virkhausile annetati loorberipärg ja kuldkarikas.
Siis kõlas lõpulaul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Ka Pärnumaal olid tõeks saanud 18./19.sajandi sakslasest rahvavalgustaja ja estofiili, Eliisabeti kiriku pastori J.H.Rosenplänteri ennustuslikud sõnad eesti talupoja kohta:" Küll on neil üks vaim ja küll on neil üks ilus keel. Niisugune rahvas, kellel sarnane vaim ja keel on, ei või tolmu alla jääda. Tuleb aeg, kus ta tolmu maha raputab..., kus seda keelt enam keegi ei häbene..."
H.Treuberg
