Avalehele | Infopäring | Sisukaart
1998 | 2000 | 2002 | 2004 | 2006 | 2008 | 2010 | 2012 | ... | 2016
Osalenud kooridProgrammRahvalaulukonkurssMeediaartiklid

Rõõm ei saabu kergelt mitte kellelegi

Toomas Velmet

Pärnu Postimees 02. juunil 2004

 

Pärnu rahvusvahelise koorifestivali avakontserdil kogunes kontserdimaja lavale ja rõdule üle paarisajaliikmeline ettekandeaparaat, andmaks festivalile võimas beethovenlik-euroopalik rõõmuimpulss. Festival avanes 27. mail kontserdimajas pärast Pärnu linnapea Väino Hallikmägi ja festivali kunstilise juhi Ave Sopi avasõnu Ludwig van Beethoveni 9. sümfooniaga.

Täpselt 180 aastat ja 20 päeva tagasi, 7. mail 1824 oli Viinis sama teose esiettekanne täiesti kurtunud autori osalusel, esitust saatis absoluutne triumf.

Nüüd on teose finaalis kõlavast lõpukoorist “Rõõmule” (Schilleri oodi sõnadele) saanud ühinenud Euroopa sümbolmuusika. Euroopa, mille kohta kartmatult poliitikasse sekkuv Beethoven oma kõnelusvihikutes kirjutas: “Aadel, kes valitseb, pole midagi õppinud ega midagi unustanud... Euroopat valitsevad raha ja pangad.”

 

Kannatuste raja läbimine

Festivali ühendkoor, Pärnu Linnaorkester, solistid Aile Asszonyi (Eesti), Ilona Bagele (Läti), Oleg Orlovs (Läti), Laimonas Pautienius (Leedu), koormeistrid Elmo Tiisvald (Tallinn), Ave Sopp (Pärnu), Tõiv Tiits (Pärnu), Marian Śipoś (Slovakkia) ja Läti rahvusliku sümfooniaorkestri peadirigent Olari Elts (Eesti) tõid täismaja kuulajate kõrvu Beethoveni rõõmuni viiva kannatuste raja.

Autori kannatused kestsid üle 30 aasta. Esimesed märgid jõudsid noodipaberile 1793. aastal, enne kui idee küpseks sai ning tänaseni absoluutselt ebaharilikuks hiigelsümfooniaks vormus.

Vormida sellest hulktahukast monument on igale dirigendile üldistusvõime kutseeksam, mis alati ei pruugi õnnestuda, vaatamata üsnagi suurele protsendile teosesse programmeeritud edugarantiile.

Beethoveni kujunditering on iseenesest sedavõrd objektiivne, et interpreedi probleemiks jääb saavutada vormidramaturgia selgus ja arusaadavus.

Olari Elts läbis kannatuste raja karid objektiivse lihtsusega, isegi ironman´liku üleolekuga, mida siinkohal mõistetagu komplimendina, ning tulemus oli siinkirjutaja kuulamiskogemusse hästitalletuv ettekanne kõigis kvaliteetides.

Superlatiivseid hinnanguid tuleb anda võrdselt Pärnu linnaorkestrile ja kontserdimaja akustika projekteerijale Linda Madalikule. Esimesele perfektse esituse ja teisele saali akustika eest, mis on võimeline tasakaalustama 160-liikmelise koori 50se orkestriga, kaotamata fookusest solistegi.

Solistid esinesid sümpaatselt küpse ansamblina, koor pisut kaldu naiste poole, aga see on kord juba nii.

Meeste eduks tuleb täheldada tenorite kuuldavat kohalolu. Kahtlustan siin slovakke, sest meilt samasugust nähtust ei meenu.

Kuulajate suureks rõõmuks jõuti “Rõõmule” loogilist rada pidi ning 180 aastat ja 20 päeva pärast teose esiettekannet Viinis saabus Pärnu linnas standing ovation - koorifestivali start õnnestus tõepoolest rahvusvahelisel tasemel.

Meeste möirged

Rõõmu tasandilt jätkas festivali 29. mail tänavuse aasta koorimuusika kategooria Grammy võitja, maailmas sedavõrd ekstraordinaarne nähtus kui professionaalne kooriüksus - Eesti rahvusmeeskoor (RAM).

Selle elitaarsetele suurvormidele orienteeritud tippkoori, kellele maailmakuulsuse on toonud shostakovitshi, Stravinski, Sibeliuse, Brahmsi ja teiste suurmeeste tippteosed, meelitas kergemeelsuse radadele naine - taani päritolu Rootsi dirigent, Stockholmi kuningliku muusikaakadeemia õppejõud Lone Larsen.

See temperamentne ja võluv daam on edu saavutanud vokaalansambliga Voces Nordicae ja vokaaldzhässansambliga Vocation nii rahvalaulude kui afroameerika muusika zhanrides.

Kontsert algas Staffan Lindbergi (1966) efektse “Vokaliisiga”, mida koor esitas ebaharilikult parteris ümber publiku ja mõjus oma mehelikult sametise tämbrivärviga kui muhedalt sõbralik emblemine.

Selle mulje kustutas hetkega Björn Isfälti (1942-97) “Röövlilaul”, mis meie meeste möirges peaks küll ükskõik kellel kustutama isu siia röövimismõttega läheneda.

Edasi läks meeste meel pikalt melanhoolseks pealkirjadega “Niidulaul”, “Kuuvalgel ööl lossimäel”, “Ärge viige mind merele”, kuni see ära tüütas ja saabus loomaaed Jan Sandströmi (1945) “Khao Yai laulvate ahvide” uskumatult animaalse rütmiorganisatsiooniga ahvikisa näol.

Kontserdi nimilugu Lennoni - McCartney “And I love her” kõlas kui vabandus eelnenud pärdiklikkusele, aga kontserdi tipphetk tuli Robin Wiley looga “I Thought She Knew”, milles süüdlane on eelkõige koori solist William Vesilind.

Hääl ei pea suur olema, kui ta kulgeb nii vabalt nagu Vesilinnul, kes selles zhanris võitis kindlalt RAMi solistide paraadi.

Edasisest selgus Lars Hollmeri abiga (1948) jälle tõsiasi, et “Jah sõitma´i lähe merd ma eal”, kuid Billy Joeli “Ja nii see läheb” suunas Valgre “Joogilaulule” (“Ma võtan viina”). Viimane, muide, kõlas Paul Ruudi suurepärases seades. Järgnes “Caravan of love”, mis küttis saali üles. Peale selle tulid kordamisele spirituaal “Didn´t my Lord deliver Daniel” ning ikka “Röövlilaul”. Saal oli täispöördes.

Koorimehed teavad muidugi paremini, kuid mulle jäi küll mulje, et dirigent Lone Larsen RAMi kogu potentsiaali ei kasutanud või ei aimanud või ei läinud seda tarviski.

Minu traditsioonilist imestamist Pärnu linna muusikasündmuste taseme ja nende korraldajate võimekuse üle enam ei järgne, sest see pole juba ammu uudis.

 

http://www.parnupostimees.ee/020604/esileht/kultuur/10048029.php

 

 

Hetkel on 4 külastajat